Mul on suvi! Mis siis, et präägu on sooja 13 kraadi ja vihma sajab. Ikka on suvi! Tõime turult maasikaid juurde, akna taga õitseb suvelill ja lind kasvatab heki sees poegi. Suvine värk kõik. Sel aastal tunnen küll esimest korda, et täitsa hea meelega võtaks puhkust. Ma läksin 1. kursusel tööle ja pole kordagi puhanud, nüüd juba võiks. Aga eks ootan siis järgmise suveni ära, sest uues kohas teatavasti ei saa.
Uues kohas on tore. Pingeline, aga tore. Inimesed on toredad ja töö on tore. Proovin ise ka natuke tublimaks saada, siis on veel toredam. Homme tuleb votograaf pildistama meile igasuguseid asju. Sööki ja jooki ja majapidamistarbeid. Mina siis seisan juures ja ütlen: pildista seda! Pildista nii! Pildista seda ka! Kuni pildistajale närvidele hakkan käima.
Reedel lähme Raunale, juba esimest korda sel suvel! Nii ruttu! Taganemistee oleme seekord ära lõiganud ja bronn praamile on tehtud. Varsti olen tervelt aasta olnud taluvalitseja. Tunne on mõistagi äärmiselt boss. Minu talu! Seekord ma tahaks sinna viia sildi: eravaldus! Kunagi tulevikus tahan puidust silti, kus peal on kirjas Rauna. Mitte, et see talunimi mulle ülearu sümpaatne oleks, aga noh las ta siis olla. See meenutab mulle kogu aeg üht raamatut, "Alraune". Kriipi oli see! Ja mul pole õnnestunud kellelegi selgitada, millega see nimi mulle seostub, sest selgub, et keegi pole seda raamatut lugenud.
Laupäeva hommikul ärkasin pool üheksa, et rattaga sõitma minna. Puhus räige tuul ja küttis rets päike. Ma ei heitunud ja ajasin masina välja, üppasin selga ja kimasin asulast välja. Tegin me külale ringi peale, pressisin vahepeal retsilt vastu tuult, jalalihased värisesid, a sõitsin! Aega läks natuke üle tunni ja rattalt maha astusin esimest korda koduväravas. See astumine oli üsna vaevarikas, kõndisin nagu madrus, parkisin masina garaaži, teesklesin keset hoovi mingeid venitusi ja kobisin tuppa toibuma. Vaking mõnus oli! Pärast ostsime emaga turult neli kilo maasikaid ja päike paistis. Nüüd pole paar päeva jälle sõitnud, a kindlasti tahan varsti uuesti minna. Tunnen end pärast veremaitselist retke nagu kuningas.
Rakveres nägin täna Amy Winehouse´i. Tal oli peaaegu samasugune soeng, tätoveeritud jäsemed, punased huuled, luider keha (nagu narko-Amyl vanasti) ja kontsakingad. Poodi ta läks koos emmega vist. Emme oli täitsa tavaline Eesti naine. Amy pani mind mõtlema, et enam ma ei olegi kursis kuumimate seltskonnauudistega ega hoia kätt rokkstaaride pulsil. Varsti ma ei mäleta enam, kes on Lily Allen ja kes Peaches Geldof või kui suured on Pammy tissid just praegu. Feil.
Uues kohas on tore. Pingeline, aga tore. Inimesed on toredad ja töö on tore. Proovin ise ka natuke tublimaks saada, siis on veel toredam. Homme tuleb votograaf pildistama meile igasuguseid asju. Sööki ja jooki ja majapidamistarbeid. Mina siis seisan juures ja ütlen: pildista seda! Pildista nii! Pildista seda ka! Kuni pildistajale närvidele hakkan käima.
Reedel lähme Raunale, juba esimest korda sel suvel! Nii ruttu! Taganemistee oleme seekord ära lõiganud ja bronn praamile on tehtud. Varsti olen tervelt aasta olnud taluvalitseja. Tunne on mõistagi äärmiselt boss. Minu talu! Seekord ma tahaks sinna viia sildi: eravaldus! Kunagi tulevikus tahan puidust silti, kus peal on kirjas Rauna. Mitte, et see talunimi mulle ülearu sümpaatne oleks, aga noh las ta siis olla. See meenutab mulle kogu aeg üht raamatut, "Alraune". Kriipi oli see! Ja mul pole õnnestunud kellelegi selgitada, millega see nimi mulle seostub, sest selgub, et keegi pole seda raamatut lugenud.
Laupäeva hommikul ärkasin pool üheksa, et rattaga sõitma minna. Puhus räige tuul ja küttis rets päike. Ma ei heitunud ja ajasin masina välja, üppasin selga ja kimasin asulast välja. Tegin me külale ringi peale, pressisin vahepeal retsilt vastu tuult, jalalihased värisesid, a sõitsin! Aega läks natuke üle tunni ja rattalt maha astusin esimest korda koduväravas. See astumine oli üsna vaevarikas, kõndisin nagu madrus, parkisin masina garaaži, teesklesin keset hoovi mingeid venitusi ja kobisin tuppa toibuma. Vaking mõnus oli! Pärast ostsime emaga turult neli kilo maasikaid ja päike paistis. Nüüd pole paar päeva jälle sõitnud, a kindlasti tahan varsti uuesti minna. Tunnen end pärast veremaitselist retke nagu kuningas.
Rakveres nägin täna Amy Winehouse´i. Tal oli peaaegu samasugune soeng, tätoveeritud jäsemed, punased huuled, luider keha (nagu narko-Amyl vanasti) ja kontsakingad. Poodi ta läks koos emmega vist. Emme oli täitsa tavaline Eesti naine. Amy pani mind mõtlema, et enam ma ei olegi kursis kuumimate seltskonnauudistega ega hoia kätt rokkstaaride pulsil. Varsti ma ei mäleta enam, kes on Lily Allen ja kes Peaches Geldof või kui suured on Pammy tissid just praegu. Feil.
2 seletaja(t):
ahaa, mina olen seda raamatut lugenud... :)
Noh, on ju kriipi?
Postitage kommentaar