Vahepeal on tööga küll selline tunne, et mitte miski ei õnnestu :S

Edit: OK, see tunne läks mööda. Eks enamasti lähebki, kui asjad veits sujuma hakkavad. Sain endale näiteks neoonroosad varbaküüned ja käisin Kadil Otepääl külas. Et Kadi Saaremaale tulla ei saanud, sellest oli mul jube kahju ja sellepärast oli väga tore teda näha. Kuigi noh, seekord käisin rohkem ta emal külas, aga eks pärast sai Kadiga ka jutustada ja Pühajärve ääres käia. Otepää on jube ilus koht, ma olen seal kunagi väga ammu kooliekskursiooniga käinud ja ei mäleta sellest suurt midagi. Palju sportlasi on ka, tunned end kohe paksu maksavorstina. Nägin legendaarsed klubid Help ja Comeback ka ära oma silmaga. Väljast küll, aga parem ikka kui mitte midagi. Varsti tahaks uuesti külla minna.

Homme lähen Tallinna. Nii vist nüüd käibki, mööda Eestit.

Läksin autokooli. Sest vai nott noh. Neljapäeval on juba esimene tund ja edasi toimub kogu teooria netis. Väga moodne ja mulle väga sobib, sest jube raske oleks leida kindlaid aegu teooriatundides käimiseks.
Nüüd on veel ainult tervisetõendit vaja. Ja selleks peab verd andma :(

Kee-ra see na-tu-ke kõ-ve-maks!

Tuhatmiljon mõnus on olla präägu! Kuda ma nüüd siis annan edasi seda ead tunnet, mis mul kõik sees on ja isegi ei mahu mu sisse ära (kuigi ma olen viimasel ajal räigelt juurde võtnud)? Mul ju ei juhtu just alati, et näe tahaks kohe nüüd ennast väljendada, aga mitte kuidagi ei oska. Nüüd on just nii juhtunud. A ma proovin.

Mõnikord mõtled noh, et teeks mõne peo. Mõni tuleb VÄGA igav. Mõni on keskpärane. Mõni tuleb selline, et pärast kolme päeva on sul selline tunne, et NII hea on olla, et see tunne ei mahu enda sisse ära. Nädalavahetusel Saaremaal juhtus see viimane. No ja ma mitte ei oska seda kokku võtta ja sõnadesse panna etkel.
Mitte ühelgi päeval ei sadanud kriipsugi ja paistis päike, mis küttis ka läbi pilvede nii, et liha oleks võinud lihtsalt restile panna ja see oleks end ise ilma süteta ära grillinud. Metsast leidis Martin kuus mesitaru. Tihkes võsas. Metssea jälgi nägime. Ilusaid põllulilli. Sinist taevast ja suitsupääsukest. Tsill ja grill ja päike ja merevesi, veits talutööd, ehtne kuramuse maasaun, Kuressaare rand, hea muss, räigelt šaslõkki, palju toredaid vaking inimesi!

Ühesõnaga seal meie daatšas meil oli kolmeks päevaks siuke väike paradiis ja mul võttis vahepeal silma ikka vesiseks, sest nii ilus ja tore oli. Täiesti probleemivaba tsill.

Reetur

Nädala algul tegin jõletu teo ja läksin Tele2 üle EMTsse. Ma olen üheksa aastat tilpnenud seal Tele2, mul oli alguses Dynamo pakett ja Tele2 oli hoopis Q-GSM. Viimasel ajal aga tekkisid mingid müstilised mured arvetega, väljahelistamine oli terve kuu jagu piiratud, sest ma jonni pärast eelnevate jamade tõttu ei maksnud arvet ära, aga kuu lõpus tuli ikka uus arve. Suurem. Siis tuli välja, et mul on mingi värdjas pakett, aga keegi polnud öelnud ka, et kuule, vast vahetad ära, mis maksad tühja seda raha.
Noh ja täna siis helistas nutuse häälega tüdruk, et saime teie taotluse, et tahate vahetada teenusepakkujat, et miks küll? Keerutasin ja vingerdasin ja ta pakkus kogu aeg uusi lahendusi ja lõpuks ütlesin tülpinult, et palun las jääb praegu nii, et lähen ära. Jube ebameeldiv! Tundsin nagu ma oleksin ilgelt iivõl inimene ja sooviksin Tele2 hukku. Noh samas eks kui need inimesed ära kaovad, kes kuus mitte millegi eest 200 krooni maksavad, siis vb tundubki, et ots on lähedal.

Sõbranna kolib sügisel uude korterisse. Nägin eile pilte ja nüüd ootan maniakaalse huviga, millal külla saab minna. Sama suure huviga ootan, et kesse küll kolib meie korterisse. Mõni huviline ikka nigu on ja kuulutust me pole veel üles pannud, vara natuke. Ise ei viitsi siin küll eriti olla enam.

Öösel aga sadas vihma. Meil on voodi akna all ja aken oli lahti. See polnud mingi uduvihm, mis tuli, vaid võimas padukas. Ja see sadas meile voodisse ja otse meile pähe. Uus kogemus!

Amy

Mul on suvi! Mis siis, et präägu on sooja 13 kraadi ja vihma sajab. Ikka on suvi! Tõime turult maasikaid juurde, akna taga õitseb suvelill ja lind kasvatab heki sees poegi. Suvine värk kõik. Sel aastal tunnen küll esimest korda, et täitsa hea meelega võtaks puhkust. Ma läksin 1. kursusel tööle ja pole kordagi puhanud, nüüd juba võiks. Aga eks ootan siis järgmise suveni ära, sest uues kohas teatavasti ei saa.

Uues kohas on tore. Pingeline, aga tore. Inimesed on toredad ja töö on tore. Proovin ise ka natuke tublimaks saada, siis on veel toredam. Homme tuleb votograaf pildistama meile igasuguseid asju. Sööki ja jooki ja majapidamistarbeid. Mina siis seisan juures ja ütlen: pildista seda! Pildista nii! Pildista seda ka! Kuni pildistajale närvidele hakkan käima.

Reedel lähme Raunale, juba esimest korda sel suvel! Nii ruttu! Taganemistee oleme seekord ära lõiganud ja bronn praamile on tehtud. Varsti olen tervelt aasta olnud taluvalitseja. Tunne on mõistagi äärmiselt boss. Minu talu! Seekord ma tahaks sinna viia sildi: eravaldus! Kunagi tulevikus tahan puidust silti, kus peal on kirjas Rauna. Mitte, et see talunimi mulle ülearu sümpaatne oleks, aga noh las ta siis olla. See meenutab mulle kogu aeg üht raamatut, "Alraune". Kriipi oli see! Ja mul pole õnnestunud kellelegi selgitada, millega see nimi mulle seostub, sest selgub, et keegi pole seda raamatut lugenud.

Laupäeva hommikul ärkasin pool üheksa, et rattaga sõitma minna. Puhus räige tuul ja küttis rets päike. Ma ei heitunud ja ajasin masina välja, üppasin selga ja kimasin asulast välja. Tegin me külale ringi peale, pressisin vahepeal retsilt vastu tuult, jalalihased värisesid, a sõitsin! Aega läks natuke üle tunni ja rattalt maha astusin esimest korda koduväravas. See astumine oli üsna vaevarikas, kõndisin nagu madrus, parkisin masina garaaži, teesklesin keset hoovi mingeid venitusi ja kobisin tuppa toibuma. Vaking mõnus oli! Pärast ostsime emaga turult neli kilo maasikaid ja päike paistis. Nüüd pole paar päeva jälle sõitnud, a kindlasti tahan varsti uuesti minna. Tunnen end pärast veremaitselist retke nagu kuningas.

Rakveres nägin täna Amy Winehouse´i. Tal oli peaaegu samasugune soeng, tätoveeritud jäsemed, punased huuled, luider keha (nagu narko-Amyl vanasti) ja kontsakingad. Poodi ta läks koos emmega vist. Emme oli täitsa tavaline Eesti naine. Amy pani mind mõtlema, et enam ma ei olegi kursis kuumimate seltskonnauudistega ega hoia kätt rokkstaaride pulsil. Varsti ma ei mäleta enam, kes on Lily Allen ja kes Peaches Geldof või kui suured on Pammy tissid just praegu. Feil.

Actifed

Soovitan kõigile seiklushimulistele seda nohurohtu! Mina tahtsin apteegist osta Sudafedi, aga apteeker polnud nõus ja arvas, et Actifed on palju parem, lihtsalt päeval peab arvestama, et see aeglustab natuke reaktsioonikiirust. Võtsin siis täna lõuna paiku ühe tableti sisse ja pool tundi hiljem vajusin plaks! kaheks tunniks koomaunne. Süda väriseb sees ja käed tudisevad kergelt, pia on otsas paks nagu arbuus. Mina seda rohkem võtta ei julge, aga kellele meeldib enda peal ravimitega eksperimenteerida, siis soovitan.

Tsau, Michael Jackson!

Nii, mul nüüd uus elu. Eile istusin naistega laua taga ja kuulasin, mis peaks järgnevate nädalate jooksul tegema. Mis on elulised probleemid, niiöelda. Oleksin tegelikult pidanud kaasa ka rääkima, aga lasin tuulel ennast läbi tõmmata (jajah) ja istusin seal koosolekulaua taga nagu uppunud kukk. Silmadest ja ninast jooksis vett non stop. Natuke vahepeal prääksusin kaasa ka. Tegin näo, et olen väga teemas. Tegelt polnd. Vara ka veel. Aega on!

Pärast koosolekut proovisin päälinnas aega parajaks teha ja läksin Virusse ilma rahata ostlema. Läksin Zarasse, vaatasin kolme kleiti ja tundsin, et vist kohe kukun sinna kokku. Ostsin siis natuke süüa kaasa ja tudisesin rongi ja istusin seal tund aega! No see seisis jaamas lahtiste ustega siis, kui kohale jõudsin, ja sel hetkel oli väljumiseni täpselt tund. Installeerisin siis kaasaostetud söögi (kanakoivad ja keedumuna mõistagi, nagu teavad need, kellel on elus olnud au sõita Narva või suisa suurde naaberriiki siirduva rongiga), peabvalutabletid ja nohutilgad ja toibusin natuke aega. Vahpeal varastasin kõrvalseisvast elektrirongist internette. Ma pole never sedasi rongis hänginud! Olin umbes pool tundi pealegi ainus inimene terves vagunis. Väga huvitav.
Armsas linnas Tapal selgus, et kallis abikaasa on mu unustanud. Ta pidi mulle vastu tulema, aga esimest korda meie tutvuse jooksul õnnestus meil oma nädalaplaan sünkroniseerida ja täpselt ühel päeval haigeks jääda. Mina nuuskasin ja aevastasin, tema lõdises ja saatis toidu välja sealt, kust see sisse oli läinud. Ühesõnaga: kui ta oleks pidanud mulle Tapale vastu tulema, magas ta kodus õndsat gripitee-und. Nii saingi sõita bussiga ja seda paduka käes pool tundi oodata.
Hommikul tööle minnes öeldi raadiost, et Michael Jackson on ära surnd. Ma ei uskunud, sest uudised olid keset saadet, mida teevad Genka ja osa Winny Puhhist. Arvasin, et mingi nali. Aga hoopis tõsilugu. Noh eks neid inimesi on ennegi surnud, aga see tundus kuidagi täiesti uskumatu. Ma pole ta mussi küll kunagi kuulanud, aga eks kahju oli ikka inimesest. Veider päev oli see eilane!

Õhtal aga külastas meid taas ehitusmees. Varsti on juba nagu peretuttav kohe! Seekord oli tal kaks last ka kaasas, ja lapsed on tal nummid. Tütart ma olin juba näinud, eile oli poeg ka. Ei olnud mingid häbelikud ahjutagused, natuke aega seisid kavalate nägudega toas ja siis läksid õue tagaajamist mängima. Lapsed on ikka räiged nummarid. Kindlasti see on selline taktika. Mõõdab kaugelt, kas inimesed võiksid olla lapsesõbralikud. Kui jah, siis rabab nad kaasa, et igasuguste jamade puhul need lapsesõbralikud kliendid mõtleksid: kuidas me ütleme talle midagi halvasti, tal on ju lapsed! Ja minusugune lambapea muidugi täpselt nii mõtlekski.

Ja üleeile juhtus veel selline asi, et meile tuli pesumasin. Teine selle maja ajaloo jooksul ja esimene pärast vana head Rigat, mis pani kõrvad pea alla siis, kui ma veel ise olin sellises eas, et sobis ilma veidrate pilkudeta ümber maja tagaajamist mängida. Pesumasinaga on meil praegu natuke distsipliiniprobleeme, sest ta tahab 20 minutit enne pesuprogrammi lõppu hakata kusagile ära jalutama, aga me loodame praegu, et see on paikasättimise küsimus ja muudkui katsetame uute masinatäitega. Viimasega paistab, et õnnestus see tasakaal saavutada.
Pesumasinaost on muidugi väga jõhker ettevõtmine praegu, sest absoluutselt iga müügimees vaatab sind poes kurbade silmadega. Üks osutus koguni agressiivseks. Väga pealetükkiva lähenemise valis ja see sundis mind juba selg ees jupphaaval ukse poole nihkuma. Hakkas Whirlpooli pähe määrima ja minu piiksatuste peale, et mulle tegelikult lahenduste poolest meeldivad Samsung ja LG, naeris võika häälega. LG kohta küll ei öelnud midagi, aga Samsungi kohta kriiskas: te küsige meilt siit tehnikutelt, KUI palju nad on pidanud Samsungeid parandama! Nii me sis panimegi masinale hääled sisse ja tõime endale Euronicsist LG. See on siuke virma, millesse ma olen väga kiindunud miskipärast. Meil oli LG tolmuimeja (selle asemele küll ostsime uue, lemmikloomaomanikule mõeldu, sest normaalperele mõeldud LG ei tulnud karvamassiga toime), on LG telekas, Tartus LG pesumasin ja siin LG pesumasin. Eks see kiindumus on muidugi täiesti põhjendamatu, agal mulle see lihtsalt meeldib.

Lõpuks üks nimesoovitus sellele perele, kes veel ei saand teada, kas tuleb poiss või tüdruk: Lonni. Mulle meenus, et sellise nimega INIMENE on päriselt olemas. Mitte Konna-Lonni või mitte koer nimega Lonni. Ei. INIMENE!